Eile sisenesin esimest korda Second Life-i maailma. Esimene mulje oli küllaltki sürrealistlik ja kohe meenutas oma keset lõpmatu ookeani hõljuvate ning kummalisi esemeid ja ehitisi täis saartega sellist klassikalist mängu nagu Myst, aga sellise olulise vahega, et ma ei olnud siin enam üksi.
Nagu päriseluski, saab igaüks enda jaoks valida virtuaalmaailmas olemise eesmärki: ühele on selleks avatari kasvatamine ja temast hoolimine tamagochi-moodi, teisele - suhtlemine ja koosviibimine, kolmandale - võimalus reisida ulmemaadele, neljandale aga ümberringi toimuva jälgimine ning miks mitte ka sotsiaalsete eksperimentide korraldamine. Kui keskkonda selgeks õppid ning töötad natuke peaga ka, saad kindlasti midagi huvitavat leiutada.
Aga muidugi tähtis on reaalsust vaid täiendada ekraani teisel pool olevaga, kuid mitte mingil juhul asendada seda väljamõeldisega - see on ikkagi Teine, mitte Ainus, elu. Ise selle ohvriks kindlasti ei lange, kuid väga paljud peaksid seda meeles pidada.
Kahjuks pidin ära minema (läpakas kuumenes üle ka) ja seetõttu ei jõudnud esemete tegemist katsetada, kuid kindlasti teen seda järgmine kord.
No comments:
Post a Comment