Vaadeldav rühmatöö asub siin: http://sns-china.wikidot.com/.
Töö jaoks valitud teema on väga huvitav ja erakordne, kuid samal ajal ka aktuaalne: sotsiaaltarkvara arengu ja selle kasutajaskonna harjumuste analüüs tänapäevases Hiina Rahvavabariigis. Materjal on esitatud faktide poolt rikkalik, ning ühtlasi ka hariv - olen üsna kindel, et ka selle läbi töötanud meeskond on enda silmaringi tugevasti laiendanud.
Artikkel algab Hiina ühiskonna ja sotsiaalmeedia ajaloo lühiülevaatega, millele järgneb kasutajaskonnasiseste trendide ja kommete analüüs; viimane peatükk on pühendatud sotsiaalmeedia rollile Hiina suletud tarbimiskultuuris.
Välja paistab põhjalik alamteemade analüüs ning osav kirjanduse kasutus. Plussiks võib nimetada ka mitmete jooniste ja diagrammide olemasolu.
Kuigi tööd on kirjutanud 5 autorit, on neil õnnestunud säilitada peaaegu ühist materjali esitusstiili, mis hõlbustab teksti lugemist ning tajumist ühise tervikuna. Artikkel on selge ja loogilise ülesehitusega ning kirjutatud korrektses ja sujuvas keeles - kohati tekib tunne, et loed mõne tõsisema kirjastuse paberist raamatut.
Kokkuvõteks: antud rühmatööga tutvumine jättis lugejale vaid positiivset muljet ning andis ka uut mõtlemisainet. Arvestades läbi tehtud analüüsi mahtu, artikli kvaliteeti ning materjali huvitavust, soovitan rühmaliikmetele lõpphindeks panna 40.
Monday, December 5, 2011
Nädal 15. Eile, täna, homme
Millised võiksid olla veeb ja sotsiaalne tarkvara 5-10 aasta pärast?
Kuna tänapäeva veebi suuresti määrab oma vajadustega kasutajaskond ise, siis võib-olla õigem oleks küsida: millised tulevad järgmise aastakümnendi inimesed, eriti need, kes on hetkel alles sündimas?
Kahjuks kipub rohkem olema neid, kes otsivad vaid meelelahutust, ning seega pakun, et tulevased muudatused sihivad eelkõige kasutajate "ahhaa-elamusi". Riistvara areneb seejuures edasi, võimaldades näiteks lõhna või maitset veebilehtedega siduda. Põhirõhk siiski tuleb suhtlemisele ja infootsingule, ehk võivad näiteks tekkida:
Nägin kunagi öeldist, et Internet püsib kahel vaalal: pornol ja kassidel :) Need kaks ilmselt jäävad ka järgmisel aastakümnendil võimule.
Eks vaaatame, mida uus päev toob.
Kuna tänapäeva veebi suuresti määrab oma vajadustega kasutajaskond ise, siis võib-olla õigem oleks küsida: millised tulevad järgmise aastakümnendi inimesed, eriti need, kes on hetkel alles sündimas?
Kahjuks kipub rohkem olema neid, kes otsivad vaid meelelahutust, ning seega pakun, et tulevased muudatused sihivad eelkõige kasutajate "ahhaa-elamusi". Riistvara areneb seejuures edasi, võimaldades näiteks lõhna või maitset veebilehtedega siduda. Põhirõhk siiski tuleb suhtlemisele ja infootsingule, ehk võivad näiteks tekkida:
- "kõnefoorumid" kui massilised audiokonverentsid;
- puutetundlikutel 3D-liidestel põhinevad lehed;
- erinevad veidrused: wiki-stiilis tutvumissaidid, on-line karaoke. E-kaklus? Miks mitte, kuid loodan, et selleni ei jõuta...
Nägin kunagi öeldist, et Internet püsib kahel vaalal: pornol ja kassidel :) Need kaks ilmselt jäävad ka järgmisel aastakümnendil võimule.
Eks vaaatame, mida uus päev toob.
Thursday, December 1, 2011
Nädal 14. Asotsiaalne tarkvara ehk sotsiaalmeedia pahupool
Tänases postituses tuleb tuua 3 internetipettuse või manipuleerimise näidet.
1. USA "roheliste kaartide" võltsloterii.
Iga aasta loosib USA välisministeerium 50000 "rohelist kaarti" ehk elamisluba riigis õppimiseks ja töötamiseks. Ühendriikidesse kolida soovijaid alati jätkub, ning pole imet, et ka see valdkond sai petturite mängumaaks.
Põhiliseks vahendiks on enam-vähem tõepärase välimusega veebilehed, kus pakutakse vahendusteenust "rohelise kaardi" taotlemisel - mõõduka või isegi kopsakama tasu eest. Üheks näiteks on http://www.usafis.org, mis juba pikemat aega tegutseb "Green Card Lottery" programmi nimel, suheldes taotlejatega (ehk ohvritega) e-maili teel (mõnikord alustades ise rämpskirjadega stiilis "!!! Õnnitlused, olete võitnud !!!"), ning paludes kanda teenustasu Western Union-iga "USA suursaadikule" taotleja riigis. Edaspidist raha saatust võib kergesti ära arvata.
Võrdluseks, vaid korra aastas toimuva pärisprogrammi nimetuseks on "Diversity Visa Program", selles osalemine on tasuta, seda kunagi ei reklaamita bännerite abil, ning osavõtuvorm asub vaid ametlikul USA välisministeeriumi veebilehel (https://www.dvlottery.state.gov/).
Aga alati leidub neid, kes pole veel ämbrisse astumist katsetanud.
Õppetund: tuleb alati uurida asjade tausta, eriti sedavõitu tõsiste teemade puhul.
2. Bänneritele klikkimisega teenimise võimalus.
Levinud 90-te lõpus ja 00-te alguses, kui võrguühendused olid veel aeglased, netiturundus aga piirnes valdavalt bännerite näitamisega. Lubadus on selge ja lihtne: sulle saadetakse e-kirju viidetega erinevate firmade lehtedele, sina pead vaid nende peale klõpsama, ootama lehe täielikku avanemist - ja teenidki 0.2 USA senti iga külastuse pealt! Kohe mainitakse ka, et raha väljamaksmine toimub alles peale 2 dollarit täis saamist.
Tegemist pole eriti suure pettusega, kuna kasutaja materiaalselt kannatada ei saa - kui mitte lugeda raisatud aega ja pahavara võimalikku sattumist arvutisse,- vaid pigem korraliku manipuleerimisega enda huvides. Lihtne arvutus näitab kohe, et 2 dollari saamine eeldab 1000 linki külastamist, mis on küllaltki utoopiline, arvestades seda, et kirju tuleb reeglina vaid 1-2 päevas või isegi harvem.
Pean tunnistama, et kaugel 1999. aastal, olles veel noor ja Interneti osas kogenematu, osalesin ka mina ise tükka aega ühes taolises ettevõtmises - ning nagu arvata võib, ilma nähtava tulemuseta.
Õppetund: tasuta juustu saab vaid hiirelõksust.
3. Phishing ehk õngitsemine.
Tüüpiliseks näiteks on kliendi meelitamine võltsveebilehele, mille välimus on pärislehelt kopeeritud, eesmärgiga kätte saada ohvri paroole või muid tundlikke andmeid.
Nende 4 aasta jooksul, mida olen Swedbankis töötanud, leidsid taolised juhtumid aset päris mitu korda - põhiliselt Lätis ja Leedus, kuid paar korda ka Eestis. Valdavalt käis petmine kahe stsenaariumi järgi - ühe puhul saadeti e-kirju panga töötaja nimelt palvega edastada paroole ("peame süsteemis paroole taastama") veebivormi kaudu, teise korral aga kopeeriti internetipanga esilehe disaini ümbersuunamisega "turvalisse" kohta. Üks teist liiki katsetest põrus aga kohe läbi, sest kurjategijate tehtud ümbersuunamine töötas vaid IE-s, ning esimene Firefox-i kasutaja kohe teatas probleemist panka :)
Õppetunnid. Kliendile: alati ole ärevil, kui jutt käib raha või isiklikest andmetest, isegi kui tegemist on vana hea tuttavaga. Usalda, aga kontrolli järgi.
Petturile: alati testi oma koodi erinevate veebilehitsejatega!
1. USA "roheliste kaartide" võltsloterii.
Iga aasta loosib USA välisministeerium 50000 "rohelist kaarti" ehk elamisluba riigis õppimiseks ja töötamiseks. Ühendriikidesse kolida soovijaid alati jätkub, ning pole imet, et ka see valdkond sai petturite mängumaaks.
Põhiliseks vahendiks on enam-vähem tõepärase välimusega veebilehed, kus pakutakse vahendusteenust "rohelise kaardi" taotlemisel - mõõduka või isegi kopsakama tasu eest. Üheks näiteks on http://www.usafis.org, mis juba pikemat aega tegutseb "Green Card Lottery" programmi nimel, suheldes taotlejatega (ehk ohvritega) e-maili teel (mõnikord alustades ise rämpskirjadega stiilis "!!! Õnnitlused, olete võitnud !!!"), ning paludes kanda teenustasu Western Union-iga "USA suursaadikule" taotleja riigis. Edaspidist raha saatust võib kergesti ära arvata.
Võrdluseks, vaid korra aastas toimuva pärisprogrammi nimetuseks on "Diversity Visa Program", selles osalemine on tasuta, seda kunagi ei reklaamita bännerite abil, ning osavõtuvorm asub vaid ametlikul USA välisministeeriumi veebilehel (https://www.dvlottery.state.gov/).
Aga alati leidub neid, kes pole veel ämbrisse astumist katsetanud.
Õppetund: tuleb alati uurida asjade tausta, eriti sedavõitu tõsiste teemade puhul.
2. Bänneritele klikkimisega teenimise võimalus.
Levinud 90-te lõpus ja 00-te alguses, kui võrguühendused olid veel aeglased, netiturundus aga piirnes valdavalt bännerite näitamisega. Lubadus on selge ja lihtne: sulle saadetakse e-kirju viidetega erinevate firmade lehtedele, sina pead vaid nende peale klõpsama, ootama lehe täielikku avanemist - ja teenidki 0.2 USA senti iga külastuse pealt! Kohe mainitakse ka, et raha väljamaksmine toimub alles peale 2 dollarit täis saamist.
Tegemist pole eriti suure pettusega, kuna kasutaja materiaalselt kannatada ei saa - kui mitte lugeda raisatud aega ja pahavara võimalikku sattumist arvutisse,- vaid pigem korraliku manipuleerimisega enda huvides. Lihtne arvutus näitab kohe, et 2 dollari saamine eeldab 1000 linki külastamist, mis on küllaltki utoopiline, arvestades seda, et kirju tuleb reeglina vaid 1-2 päevas või isegi harvem.
Pean tunnistama, et kaugel 1999. aastal, olles veel noor ja Interneti osas kogenematu, osalesin ka mina ise tükka aega ühes taolises ettevõtmises - ning nagu arvata võib, ilma nähtava tulemuseta.
Õppetund: tasuta juustu saab vaid hiirelõksust.
3. Phishing ehk õngitsemine.
Tüüpiliseks näiteks on kliendi meelitamine võltsveebilehele, mille välimus on pärislehelt kopeeritud, eesmärgiga kätte saada ohvri paroole või muid tundlikke andmeid.
Nende 4 aasta jooksul, mida olen Swedbankis töötanud, leidsid taolised juhtumid aset päris mitu korda - põhiliselt Lätis ja Leedus, kuid paar korda ka Eestis. Valdavalt käis petmine kahe stsenaariumi järgi - ühe puhul saadeti e-kirju panga töötaja nimelt palvega edastada paroole ("peame süsteemis paroole taastama") veebivormi kaudu, teise korral aga kopeeriti internetipanga esilehe disaini ümbersuunamisega "turvalisse" kohta. Üks teist liiki katsetest põrus aga kohe läbi, sest kurjategijate tehtud ümbersuunamine töötas vaid IE-s, ning esimene Firefox-i kasutaja kohe teatas probleemist panka :)
Õppetunnid. Kliendile: alati ole ärevil, kui jutt käib raha või isiklikest andmetest, isegi kui tegemist on vana hea tuttavaga. Usalda, aga kontrolli järgi.
Petturile: alati testi oma koodi erinevate veebilehitsejatega!
Tuesday, November 29, 2011
Nädal 13. Kogukondlik tarkvaraarendus
Tänases postis tuleb võrrelda kahte vaba tarkvara projekti arenduse vaatenurgast.
Esimesena vaatleks sellist toredat tarkvarajuppi nagu POV-Ray-nimeline ray-tracing engine ehk kiirtejälitusmootor. Tegemist on võimsa modelleerijaga, mis võimaldab C-d meenutavas skriptimiskeeles kirjeldada suvaliselt keerulisi matemaatilisi objekte, moodustades nendest stseene, ning seejärel luua nende pealt elurealistlikke pilte (näiteid leiab kasvõi siit: http://hof.povray.org/).
POV-Ray sai alguse aastal 1986 kui ühemehe projekt Amiga platvormile. Juba aasta hiljem, lühidalt peale selle koodi avalikustamist, porditi seda ka PC-le, alustades kasutajaskonna suurenemist. 1991. aastaks ei suutnud rakenduse autor enam üksi soovitud funktsionalsust realiseerida, ning otsustas POV-Ray'd CompuServe programmeerimishuviliste rühmale üle anda.
Arendusmudeliks on klassikaline kogukondlik - koodile pääsevad ligi kõik soovijad - kuid ametlikke muudatusi koodibaasis saab teha vaid "POV-Ray Team", ehk kinnine arendajate meeskond, ning teiste panustajate poolt valminud muudatusi levitatakse patch-ide kujul läbi uudistegruppi (http://news.povray.org).
Kasutajatugi laieneb vaid ametlikutele versioonidele.
Kuigi sisuliselt on tegemist tüüpilise vaba tarkvaraga, on projekti loojad teadlikult hoidunud oma teosele GNU litsentsi rakendamast, kuna POV-Ray pärineb GPL-eelsest ajast. Kasutusele sai hoopis võetud omapärane kahest osast (General + Distribution) koosnev "POV-Ray litsents".
Võrdluseks viskaks pilku OpenOffice-i peale.
OpenOffice tekkis kui StarOffice-i (mis varem oli Sun-i, nüüd aga Oracle omandis) avatud lähtekoodiga versioon. Kuni käesoleva aasta maikuuni kõiki arendust puudutavaid otsusi langetas Oracle, ning projektiga liituda soovivatel arendajatel tuli alla kirjutada lepingule, mille kohaselt said kõik muudatused Oraclega kaasomandisse. Lähiajal aga võib OpenOffice-st saada Apache Sihtasutuse projekt (hetkel on see ootel Apache Inkubaatoris). Siiski,
Kuna, erinevalt POV-Ray-st, tegemist on hiigelprojektiga, koordineerib selle arendamist kogukonna nõukogu (community council), milles on esindatud ka projektitiimijuhid.
Ärimudeliks on tasuline kompetents: projektile pakutakse lisateenustena eksperttuge ja koolitus.
Esimesena vaatleks sellist toredat tarkvarajuppi nagu POV-Ray-nimeline ray-tracing engine ehk kiirtejälitusmootor. Tegemist on võimsa modelleerijaga, mis võimaldab C-d meenutavas skriptimiskeeles kirjeldada suvaliselt keerulisi matemaatilisi objekte, moodustades nendest stseene, ning seejärel luua nende pealt elurealistlikke pilte (näiteid leiab kasvõi siit: http://hof.povray.org/).
POV-Ray sai alguse aastal 1986 kui ühemehe projekt Amiga platvormile. Juba aasta hiljem, lühidalt peale selle koodi avalikustamist, porditi seda ka PC-le, alustades kasutajaskonna suurenemist. 1991. aastaks ei suutnud rakenduse autor enam üksi soovitud funktsionalsust realiseerida, ning otsustas POV-Ray'd CompuServe programmeerimishuviliste rühmale üle anda.
Arendusmudeliks on klassikaline kogukondlik - koodile pääsevad ligi kõik soovijad - kuid ametlikke muudatusi koodibaasis saab teha vaid "POV-Ray Team", ehk kinnine arendajate meeskond, ning teiste panustajate poolt valminud muudatusi levitatakse patch-ide kujul läbi uudistegruppi (http://news.povray.org).
Kasutajatugi laieneb vaid ametlikutele versioonidele.
Kuigi sisuliselt on tegemist tüüpilise vaba tarkvaraga, on projekti loojad teadlikult hoidunud oma teosele GNU litsentsi rakendamast, kuna POV-Ray pärineb GPL-eelsest ajast. Kasutusele sai hoopis võetud omapärane kahest osast (General + Distribution) koosnev "POV-Ray litsents".
Võrdluseks viskaks pilku OpenOffice-i peale.
OpenOffice tekkis kui StarOffice-i (mis varem oli Sun-i, nüüd aga Oracle omandis) avatud lähtekoodiga versioon. Kuni käesoleva aasta maikuuni kõiki arendust puudutavaid otsusi langetas Oracle, ning projektiga liituda soovivatel arendajatel tuli alla kirjutada lepingule, mille kohaselt said kõik muudatused Oraclega kaasomandisse. Lähiajal aga võib OpenOffice-st saada Apache Sihtasutuse projekt (hetkel on see ootel Apache Inkubaatoris). Siiski,
Kuna, erinevalt POV-Ray-st, tegemist on hiigelprojektiga, koordineerib selle arendamist kogukonna nõukogu (community council), milles on esindatud ka projektitiimijuhid.
Ärimudeliks on tasuline kompetents: projektile pakutakse lisateenustena eksperttuge ja koolitus.
Monday, November 28, 2011
Nädal 12. Jagamiskultuur: motivatsioon, ärimudelid ja häkkerieetika
Seekord tuleb tuua omapoolset hinnangut Eric Steven Raymond'i artiklile "How To Become A Hacker", ehk "Kuidas häkkeriks saada".
Juba lugemist alustades on tunda, et autor kirjutas artiklit kirega, ning häkkerlus on tema jaoks sama loomulik kui hingamine. See on manifest, mis ei heida oskamatust või liiga lõdva pühendumust lugejale ette, vaid kutsub kaasa lööma, tehes seda rangelt, kuid sõbralikult. Kui tahad pingutada ja pingutad, jõuad edasi.
Põhiideeks on pidevalt arendada endas huvi uute teadmiste omandamise ja rakendamise vastu, ning üritada oma elu üha mitmekesisemaks muuta. Siin minu arust peitubki põhiline raskus - kuigi paljud on Raymond'i "häkkerluse skaalal" oma oskuste poole pealt mingi kindla tasemeni tõusnud, on nende edaspidine arengusoov kas külmunud või igapäevaste murede lahendamisele ära kulunud. Täismahus artikli punktide täitmise jaoks tuleb kas alustada varakult, või siis ohverdada mõnda elu "traditsioonilistest" koostisosadest.
Ausalt öeldes, innustas see artikkel ka mind kohe tegutsema hakata ja mõelda taas küsimusele: aga mida mina olen siiani jõudnud ära teha, ja mida oskan - ja KAS oskan? Peaks suutma öelda "ei" rutiinile.
Juba lugemist alustades on tunda, et autor kirjutas artiklit kirega, ning häkkerlus on tema jaoks sama loomulik kui hingamine. See on manifest, mis ei heida oskamatust või liiga lõdva pühendumust lugejale ette, vaid kutsub kaasa lööma, tehes seda rangelt, kuid sõbralikult. Kui tahad pingutada ja pingutad, jõuad edasi.
Põhiideeks on pidevalt arendada endas huvi uute teadmiste omandamise ja rakendamise vastu, ning üritada oma elu üha mitmekesisemaks muuta. Siin minu arust peitubki põhiline raskus - kuigi paljud on Raymond'i "häkkerluse skaalal" oma oskuste poole pealt mingi kindla tasemeni tõusnud, on nende edaspidine arengusoov kas külmunud või igapäevaste murede lahendamisele ära kulunud. Täismahus artikli punktide täitmise jaoks tuleb kas alustada varakult, või siis ohverdada mõnda elu "traditsioonilistest" koostisosadest.
Ausalt öeldes, innustas see artikkel ka mind kohe tegutsema hakata ja mõelda taas küsimusele: aga mida mina olen siiani jõudnud ära teha, ja mida oskan - ja KAS oskan? Peaks suutma öelda "ei" rutiinile.
Sunday, November 20, 2011
Nädal 11. Tarkvara- ja sisulitsentsid
Tänases postituses kirjutan Apache tarkvaralitsentsist.
Apache litsents on vabat levitamist võimaldav avavara (open source) litsents, mis on loodud ja hallatud Apache Tarkvara Sihtasutuse (Apache Software Foundation) poolt. Kehtivaks litsentsi versiooniks on 2.0 (jõustus 2004. aasta jaanuaris).
Litsents sobib kokku GNU Public litsentsiga, kuid ainult ühes suunas - see tähendab, et selle all arendatud tarkvara tohib küll saada mõne GPL-tarkvara koostisosaks, kuid mitte vastupidi. Piirangu põhjuseks on see, et GPL nõuab enda kaitstud tarkvara tuletiste levitamist samuti GPL-i all, Apache Sihtasutus aga nõuab kõigile oma tarkvarale Apache litsentsi.
Wikipedia andmetel kuulub Apache litsentsi alla üle 6000 projekti SourceForge.net-s ning üle 25000 projekti Google Code-s.
Apache litsents on vabat levitamist võimaldav avavara (open source) litsents, mis on loodud ja hallatud Apache Tarkvara Sihtasutuse (Apache Software Foundation) poolt. Kehtivaks litsentsi versiooniks on 2.0 (jõustus 2004. aasta jaanuaris).
Litsents sobib kokku GNU Public litsentsiga, kuid ainult ühes suunas - see tähendab, et selle all arendatud tarkvara tohib küll saada mõne GPL-tarkvara koostisosaks, kuid mitte vastupidi. Piirangu põhjuseks on see, et GPL nõuab enda kaitstud tarkvara tuletiste levitamist samuti GPL-i all, Apache Sihtasutus aga nõuab kõigile oma tarkvarale Apache litsentsi.
Wikipedia andmetel kuulub Apache litsentsi alla üle 6000 projekti SourceForge.net-s ning üle 25000 projekti Google Code-s.
Nädal 10. Paragrahvi-papi ja Interneti-põnn: intellektuaalomandi hiilgus ja viletsus
Selles postituses tuleb hinnata intellektuaalomandi ja autorikaitse hetkeseisu.
Autorikaitse suuremaks probleemiks on Interneti globaalsus ja selles teostatavate toimingute vabadus ja kiirus - kui teada saab üks, saavad teada kõik, ning ükski karistusmehhanism ei ole füüsiliselt võimeline informatsiooni levikut piirata. Isegi siis, kui tegemist on mingi kindla firma omanduses puhtalt elektroonilisel kujul oleva kinnise "know-how" infoga, alati leidub sisemisi "reetureid", kes on valmis kas mõõduka rahasumma eest või sportliku huvi pärast seda lekitada.
Veeb on võrk, mitte hierarhiline struktuur, ning sellepärast ei saagi siin olla ei täiuslikku tsensuuri ega kontrolli - teisisõnu igasugused katsed seadusi täita on alati hukka mõistetud.
Mis aga puudutab tarkvara patenteerimist, siis nõustun käesoleva teema õppeartiklis toodud väitega, et see pidurdab tarkvara arengut. Erinevalt patendisüsteemi esimestest aastatest, kus teadmisi tuli kaitsta vaid paari konkurendi (tootja) eest, näeme praegu hoopis vastupidist olukorda: tootmisesse ehk arendamisse on kaasatud sadu tuhandeid huvilisi. Loovuse jõud on palju tugevam ning ei talu enda piiramist.
Autorikaitse suuremaks probleemiks on Interneti globaalsus ja selles teostatavate toimingute vabadus ja kiirus - kui teada saab üks, saavad teada kõik, ning ükski karistusmehhanism ei ole füüsiliselt võimeline informatsiooni levikut piirata. Isegi siis, kui tegemist on mingi kindla firma omanduses puhtalt elektroonilisel kujul oleva kinnise "know-how" infoga, alati leidub sisemisi "reetureid", kes on valmis kas mõõduka rahasumma eest või sportliku huvi pärast seda lekitada.
Veeb on võrk, mitte hierarhiline struktuur, ning sellepärast ei saagi siin olla ei täiuslikku tsensuuri ega kontrolli - teisisõnu igasugused katsed seadusi täita on alati hukka mõistetud.
Mis aga puudutab tarkvara patenteerimist, siis nõustun käesoleva teema õppeartiklis toodud väitega, et see pidurdab tarkvara arengut. Erinevalt patendisüsteemi esimestest aastatest, kus teadmisi tuli kaitsta vaid paari konkurendi (tootja) eest, näeme praegu hoopis vastupidist olukorda: tootmisesse ehk arendamisse on kaasatud sadu tuhandeid huvilisi. Loovuse jõud on palju tugevam ning ei talu enda piiramist.
Monday, November 7, 2011
Nädal 9. Vaba tarkvara kui oluline eeldus
Jooksva nädala ülesandeks on kirjeldada enda kogemusi mõne vabavaraga. Eelkõige nimetaks muidugi erinevaid Linuxi distributiive (Red Hat, Suse, Gentoo), ning muidugi Ubuntu, millega teen tööd juba viiendat aastat järjest ning olen sellega ülimalt rahul. Aga ka Windows-iga masinatel olen aastaid vabavaralisi rakendusi kasutanud, alustades igat värsket installi komplektist Winamp + IrfanView + Firefox + VLC või BSP mängija + Gimp + tosin erinevaid kasulikke utiliite.
Minu arust "õige" vabavara (ja mitte ainult avatud lähtekoodiga) üheks suureks eeliseks on püüdlus pakkuda kasutajale vaid vajalikku funktsionaalsust, ehk teisisõnu olla konkreetseks ja täiuslikuks tööriistaks.
Minu arust "õige" vabavara (ja mitte ainult avatud lähtekoodiga) üheks suureks eeliseks on püüdlus pakkuda kasutajale vaid vajalikku funktsionaalsust, ehk teisisõnu olla konkreetseks ja täiuslikuks tööriistaks.
Tuesday, October 25, 2011
Nädal 8. Virtuaalmaailmad
Eile sisenesin esimest korda Second Life-i maailma. Esimene mulje oli küllaltki sürrealistlik ja kohe meenutas oma keset lõpmatu ookeani hõljuvate ning kummalisi esemeid ja ehitisi täis saartega sellist klassikalist mängu nagu Myst, aga sellise olulise vahega, et ma ei olnud siin enam üksi.
Nagu päriseluski, saab igaüks enda jaoks valida virtuaalmaailmas olemise eesmärki: ühele on selleks avatari kasvatamine ja temast hoolimine tamagochi-moodi, teisele - suhtlemine ja koosviibimine, kolmandale - võimalus reisida ulmemaadele, neljandale aga ümberringi toimuva jälgimine ning miks mitte ka sotsiaalsete eksperimentide korraldamine. Kui keskkonda selgeks õppid ning töötad natuke peaga ka, saad kindlasti midagi huvitavat leiutada.
Aga muidugi tähtis on reaalsust vaid täiendada ekraani teisel pool olevaga, kuid mitte mingil juhul asendada seda väljamõeldisega - see on ikkagi Teine, mitte Ainus, elu. Ise selle ohvriks kindlasti ei lange, kuid väga paljud peaksid seda meeles pidada.
Kahjuks pidin ära minema (läpakas kuumenes üle ka) ja seetõttu ei jõudnud esemete tegemist katsetada, kuid kindlasti teen seda järgmine kord.
Nagu päriseluski, saab igaüks enda jaoks valida virtuaalmaailmas olemise eesmärki: ühele on selleks avatari kasvatamine ja temast hoolimine tamagochi-moodi, teisele - suhtlemine ja koosviibimine, kolmandale - võimalus reisida ulmemaadele, neljandale aga ümberringi toimuva jälgimine ning miks mitte ka sotsiaalsete eksperimentide korraldamine. Kui keskkonda selgeks õppid ning töötad natuke peaga ka, saad kindlasti midagi huvitavat leiutada.
Aga muidugi tähtis on reaalsust vaid täiendada ekraani teisel pool olevaga, kuid mitte mingil juhul asendada seda väljamõeldisega - see on ikkagi Teine, mitte Ainus, elu. Ise selle ohvriks kindlasti ei lange, kuid väga paljud peaksid seda meeles pidada.
Kahjuks pidin ära minema (läpakas kuumenes üle ka) ja seetõttu ei jõudnud esemete tegemist katsetada, kuid kindlasti teen seda järgmine kord.
Monday, October 24, 2011
Nädal 7. Märgendamine ja folksonoomia
Positiivseks folksonoomia kasutuse näiteks võib tuua geograafiliste asukohtadega seostatud fotode jagamise keskkonda Panoramio. Märgendid mängivad siin päris tähtsat rolli, olles põhiliseks piltide gruppeerimise vahendiks ning otsingukriteeriumiks (kuigi otsida saab ka tekstilise kirjelduse järgi); uue foto lisamisel on tugevalt soovitatav kohe juurde panna ka mõni tag.
Wikipedia sõnul oli Panoramio üks esimesi veebilehti, mis hakkas kasutama sildipilve kõige populaarsemate pildikategooriate esile toomiseks.
Negatiivse näite otsimisega läks natuke pikemalt, kuna eksisteerivat asja on leida alati lihtsam, kui midagi, mida pole.
Wikipedia sõnul oli Panoramio üks esimesi veebilehti, mis hakkas kasutama sildipilve kõige populaarsemate pildikategooriate esile toomiseks.
Negatiivse näite otsimisega läks natuke pikemalt, kuna eksisteerivat asja on leida alati lihtsam, kui midagi, mida pole.
Monday, October 17, 2011
Nädal 6. Wiki-maailm, ehk Kuidas saaks Wikipediat paremaks muuta
Püstitatud küsimusele vastata ei ole väga lihtne, kuna vaid vähesed kasutavad Wikipedia võimalusi piisavalt, et viidata "ilmselgetele" puudustele - enamiku (ka minu enda) vajadusi rahuldab see täiesti. Siiski, igal asjal on areguruumi, ning Wikipedia kõige kitsamaks kohaks on ja jääb esitatud faktide korrektsus ja usaldusväärsus.
Üheks viisiks, kuidas artiklite kvaliteeti tõsta, oleks hakata eristama tavakasutajaid oma ala asjatundjatest, näiteks teadlastest, kellele võiks pakkuda tavalisest erinevat registreerimisprotseduuri (a la "koostööleping") ning näiteks kiipkaardiga autentimist. Asjatundja kirjutatud materjal võiks siis olla muudetav kas ainult tema enda või väga piiratud seltskonna poolt, lisatud teksti juures oleks ka vastav märge (näiteks, "See informatsioon on esmaallikast saadud" või isegi kirjutanu nimi).
Üheks viisiks, kuidas artiklite kvaliteeti tõsta, oleks hakata eristama tavakasutajaid oma ala asjatundjatest, näiteks teadlastest, kellele võiks pakkuda tavalisest erinevat registreerimisprotseduuri (a la "koostööleping") ning näiteks kiipkaardiga autentimist. Asjatundja kirjutatud materjal võiks siis olla muudetav kas ainult tema enda või väga piiratud seltskonna poolt, lisatud teksti juures oleks ka vastav märge (näiteks, "See informatsioon on esmaallikast saadud" või isegi kirjutanu nimi).
Friday, October 7, 2011
Nädal 5. Blogosfäär
Blogi pidamise motiive võib esineda täiesti erinevaid, näiteks
- isikliku päeviku pidamine - enimlevinud blogi tüüp, kuigi paljud aimavad väga ähmaselt, milleks seda vaja on, piirdudes paari suhteliselt mõtetu sisuga kirjega. Paberist päeviku analoog.
- igaühe meist oma blogi, kui see on olemas
- teistega temaatilise informatsiooni jagamine - blogi mängib infoallika, aga vahel ka foorumitaolise suhtlemisvahendi, rolli ühise huviga inimestele. Arvutimängude fännide, käsitöömeistrite, kokandusehuviliste kogukonad.
- oma ühiskondlikke, poliitiliste või filosoofiliste vaadete ja veendumuste levitamine või debatikeskkonna loomine. Suuremat huvi võivad hoopis pakkuda kuulsate inimeste, näiteks poliitikute või kultuuritegelaste, blogid.
- enda loodud teoste avalikustamine - mugavaim viis näiteks kirjanikele, kunstnikele või bändidele oma loomingut suuremale ringile tutvustada ning samas anda austajatele võimalust värskete asjade ilmumist jälgida.
- ürituste või sündmuste, näiteks spordivõistluste, kulgemise kajastus ja analüüs.
- http://worldchesschampionship.blogspot.com/
- http://www.wimbledon.com/news/blog
- http://eurovisionblog.wordpress.com/
- ka antud kursusel osalemine.
- vaata allpool ja ümber
Saturday, October 1, 2011
Nädal 4. Sotsiaalsed võrgustikud
Pean tõdema, et ei ole kunagi sotsiaalsetes võrgustikkes osalemise vastu huvi tundnud - kontot oman vaid ühes neist, milleks on venelaste seas populaarseim "Odnoklassniki.ru" ehk "Klassivennad", ja sedagi vaid sellepärast, et ei tahtnud omal ajal kutset ignoreerida.
Teisest küljest - abikaasaga saime kokku üksnes tänu tutvumisvõrgustikule...
Teisest küljest - abikaasaga saime kokku üksnes tänu tutvumisvõrgustikule...
- Identiteet. Nagu ka kõigil teistel sotsiaalvõrgustikel, omab iga siinne kasutaja profiili, mis sisaldab vähemalt tema pilti ning infot vanuse, geograafilise asukoha ning külastatud koolide kohta.
- Kohalolek. Kasutaja staatust näidatakse reaalajas, võimalikud on vaid "online" ja "offline" variandid, kuigi juurde on võimalik osta ka "nähtamatu" staatust, mille puhul külastusi peitakse teiste kasutajate eest.
Huvitav on jälgida, kuidas tavaelu harjumused ja loomud (näiteks piilumise tahe) veebis kajastuvad: kuigi võiks oletada, et ühele inimesele ei lähe kunagi vaja mitut profiili, siis tegelikult registreerivad paljud ennast ka väljamõeldud nimede all, et saada külastada teisi kasutajaid "anonüümselt". - Suhted. Nagu ka mujal, käib suhete määramine sõbranimekirja kaudu, mis on teistele avalik.
- Vestlused. Veebikeskkonna kaudu on võimalik kõikide kasutajatega (mitte ainult sõpradega) tekstisõnumite abil reaalajas suhelda, kirjavahetuse ajalugu säilib seejuures igavesti. Igal "klassivennal" on ka isiklik "foorum", mis on pigem seina moodi, mille peale igaüks saab midagi avalikult kribastada.
- Rühmad. Otseses mõttes rühmitamist "Klassivendadel" pole, kuid saab määrata suhe tüübi (näiteks kas tegemist on klassivennaga, perekonnaliikmega või abikaasaga).
- Reputatsioon. Kasutajate fotosid võib 5-pallisel skaalal hinnata, lisaks on ka tasulise hinde "5+" ning virtuaalsete kingituste tegemise võimalus.
- Jagamine. Pildialbumid on vaikimisi kõigile nähtavad, kuigi soovi olemasolul saab neid vaid sõpradele lubada. Kõiki tegevusi (foorumisse kirjutamist, sõprade lisamist, staatusteksti muutmist jt.) kajastatakse sõprade avalehtedel.
Wednesday, September 21, 2011
Nädal 3. Võrgukogukonnad
Jooksva nädala teemas toodud aspektide kohaselt vaatleks Geni.com kogukonda, mida olen ise ka kasutanud.
Geni.com pakub huvilistele veebikeskkonda genealoogiliste puude koostamiseks ning haldamiseks, samuti ka teiste osavõtjate puude uurimiseks ning nende arvelt oma suguvõsapilti täiendamiseks. Alates loomisest 2007. aasta jaanuaris kasvas selle kasutajaskond peaaegu 100 miljoni inimeseni, rääkimata nende poolt sisestatud puude kogumahust. Osavõtt on üldjuhul prii, kuid lisatasu eest on võimalik juurde osta täiendavaid teenuseid.
Nüüd aga aspektide juurde.
Tehnoloogiline areng - ilma elektroonseid vahendeid oleks genealoogilise puu koostamine tunduvalt keerulisem ja aja- ning ruumikulukam ettevõtmine.
Võimalus valida kõikvõimalikke parameetreid - igal Geni kasutajal on võimalik hallata ka avalikku profiili koos enda eluloo detaile kirjeldusega.
Ajatu aeg - ligi pääsevad kõik ja kõikjalt, kuid antud aspektil on ka teine mõõde: mitme sajandi vanad sündmused ja olud on nähtavad kui peopesal.
Kasvav rahuldamata suhtlemisvajadus - lisaks suguvõsapuule koostamisele kui põhitegevusele pakkub Geni keskkond ka vahendeid (sõnumid, foorumid, arutelud) teiste huvilistega suhtlemiseks.
Hariduslikud püüdlused - enda perekonna juurte uurimine soodustab silmaringi laienemist mitte ainult ühe suguvõsa piires, vaid ka kogu inimkonna mastaabis, kuna üksiku inimese elukäik on kontekstist - selle ajastu maailmast - lahutamatu ning on tugevalt selle poolt mõjutatud.
Palju vaba aega, mida sisustada - tänu Interneti kättesaadavusele saab hobist "surfamise" alamliik, millega saab tegeleda kasvõi 10 vaba minuti äkkilisel tekkimisel.
Vajadus "millegi tõelise" järele, olgu või näilise - inimesele on loomulik otsida neid, kellega temal on midagi ühist - kas harastus, poliitilised vaated, naha värv või perekonnanimi. Isegi kui veebist avastatud seni tundmatu pereliige osutub pikemas perspektiivis "ühekordseks" sugulaseks, tekitab leiu fakt iseenesest rõõmu ning stimuleerib otsinguid jätkata. Geni kogukonna ideaaleesmärgiks, muidu, on "maailmapuu" koostamine, ehk siis "kõik inimesed on vennad ja õed" väite tõestamine.
Altruism - kui iga Geni kasutaja mõtleks vaid enda huvide peale, poleks kogukond nii kiiresti kasvanud - suureks panuseks on soov aidata teistel puuduvaid lülisid üles leida ning puid omavahel kokku sulatada.
Geni.com pakub huvilistele veebikeskkonda genealoogiliste puude koostamiseks ning haldamiseks, samuti ka teiste osavõtjate puude uurimiseks ning nende arvelt oma suguvõsapilti täiendamiseks. Alates loomisest 2007. aasta jaanuaris kasvas selle kasutajaskond peaaegu 100 miljoni inimeseni, rääkimata nende poolt sisestatud puude kogumahust. Osavõtt on üldjuhul prii, kuid lisatasu eest on võimalik juurde osta täiendavaid teenuseid.
Nüüd aga aspektide juurde.
Tehnoloogiline areng - ilma elektroonseid vahendeid oleks genealoogilise puu koostamine tunduvalt keerulisem ja aja- ning ruumikulukam ettevõtmine.
Võimalus valida kõikvõimalikke parameetreid - igal Geni kasutajal on võimalik hallata ka avalikku profiili koos enda eluloo detaile kirjeldusega.
Ajatu aeg - ligi pääsevad kõik ja kõikjalt, kuid antud aspektil on ka teine mõõde: mitme sajandi vanad sündmused ja olud on nähtavad kui peopesal.
Kasvav rahuldamata suhtlemisvajadus - lisaks suguvõsapuule koostamisele kui põhitegevusele pakkub Geni keskkond ka vahendeid (sõnumid, foorumid, arutelud) teiste huvilistega suhtlemiseks.
Hariduslikud püüdlused - enda perekonna juurte uurimine soodustab silmaringi laienemist mitte ainult ühe suguvõsa piires, vaid ka kogu inimkonna mastaabis, kuna üksiku inimese elukäik on kontekstist - selle ajastu maailmast - lahutamatu ning on tugevalt selle poolt mõjutatud.
Palju vaba aega, mida sisustada - tänu Interneti kättesaadavusele saab hobist "surfamise" alamliik, millega saab tegeleda kasvõi 10 vaba minuti äkkilisel tekkimisel.
Vajadus "millegi tõelise" järele, olgu või näilise - inimesele on loomulik otsida neid, kellega temal on midagi ühist - kas harastus, poliitilised vaated, naha värv või perekonnanimi. Isegi kui veebist avastatud seni tundmatu pereliige osutub pikemas perspektiivis "ühekordseks" sugulaseks, tekitab leiu fakt iseenesest rõõmu ning stimuleerib otsinguid jätkata. Geni kogukonna ideaaleesmärgiks, muidu, on "maailmapuu" koostamine, ehk siis "kõik inimesed on vennad ja õed" väite tõestamine.
Altruism - kui iga Geni kasutaja mõtleks vaid enda huvide peale, poleks kogukond nii kiiresti kasvanud - suureks panuseks on soov aidata teistel puuduvaid lülisid üles leida ning puid omavahel kokku sulatada.
Subscribe to:
Posts (Atom)